Eksistentsialism on filosoofiline ja kirjanduslik vool, mis on orienteeritud inimeksistentsi analüüsimisele. See rõhutab vabaduse ja individuaalse vastutuse põhimõtteid, mida tuleb analüüsida kui abstraktsetest kategooriatest, olgu need siis ratsionaalsed, moraalsed või religioossed, sõltumatuid nähtusi.

Vastavalt Filosoofia sõnaraamat Nicola Abbagnano puhul koondab eksistentsialism erinevaid suundumusi, mis, kuigi neil on ühine eesmärk, erinevad oma eelduste ja järelduste poolest. Seetõttu võime rääkida kahest eksistentsialismi põhitüübist: religioossest ehk kristlikust eksistentsialismist ja ateistlikust ehk agnostilisest eksistentsialismist, mille juurde tuleme hiljem tagasi.

Ajaloolise mõttevooluna sai eksistentsialism alguse 19. sajandil, kuid saavutas oma kõrgpunkti alles 20. sajandi teisel poolel.

Eksistentsialismi omadused

Vaatamata eksistentsialismi heterogeensusele, on ilmnenud suundumustel mõned ühised tunnused. Tutvustagem neist olulisemaid.

Olemasolu eelneb olemusele

Eksistentsialismi jaoks eelneb inimese eksistents olemusele. Selles astub ta lääne filosoofiale alternatiivset teed, mis seni seletas elu tähendust, postuleerides transtsendentaalseid või metafüüsilisi kategooriaid (nagu idee, jumalate, mõistuse, progressi või moraali mõiste), mis kõik on subjektile ja tema konkreetsele eksistentsile välised ja eelnevad.

Elu võidab abstraktse mõistuse üle

Eksistentsialism vastandub ratsionalismile ja empirismile, mille keskmes on mõistuse ja teadmise kui transtsendentse printsiibi väärtustamine, olgu see siis eksistentsi lähtepunktiks või selle eluliseks orientatsiooniks.

Eksistentsialism on vastu mõistuse hegemooniale filosoofilise refleksiooni alusena. Eksistentsialistide seisukohalt ei saa inimkogemust tingida ühe aspekti absolutiseerimisega, kuna ratsionaalne mõtlemine kui absoluutne printsiip eitab subjektiivsust, kirgi ja instinkte, mis on sama inimlikud kui teadvus. See annab talleka anti-akadeemilist iseloomu, vastupidiselt positivismile.

Filosoofiline vaade teemale

Eksistentsialism teeb ettepaneku suunata filosoofiline pilk subjektile endale, mitte üleliigsetele kategooriatele. Nii pöördub eksistentsialism tagasi subjekti ja tema universumis eksisteerimise viisi kui individuaalse ja individualiseeritud kogemuse käsitlemise juurde. Seega huvitab teda eksistentsialismi eksistentsialismi eksistentsialismi motiivi ja selle omaksvõtmise viiside reflekteerimine.

Seega mõistab ta inimeksistentsi kui situatsiooninähtust, mistõttu on tema eesmärk uurida eksistentsi enda seisundit selle võimaluste seisukohalt. See hõlmab Abbagnano sõnul "kõige tavalisemate ja fundamentaalsemate olukordade analüüsi, milles inimene satub".

Välise kindlaksmääramise vabadus

Kui eksistents eelneb olemusele, siis on inimene vaba ja sõltumatu mis tahes abstraktsest kategooriast. Vabadus peab seega toimuma individuaalse vastutuse alusel, mis tooks kaasa kindla eetika, kuigi sõltumatult eelnevast imaginaarsest.

Seega eeldab eksistentsialismi jaoks vabadus täielikku teadlikkust sellest, et isiklikud otsused ja teod mõjutavad sotsiaalset keskkonda, mis teeb meid ühiselt vastutavaks hea ja halva eest. Siit tuleneb Jean-Paul Sartre'i sõnastus, mille kohaselt vabadus on täielik vastutus absoluutses üksinduses Inimene on mõistetud vabaks", st: "Inimene on mõistetud vabaks".

See eksistentsialistide väide põhineb ajalooliste sõdade kriitilisel lugemisel, mille kuritegusid on õigustatud abstraktsete, üleinimlike või üleindiviidiliste kategooriate alusel, nagu näiteks rahvuse, tsivilisatsiooni, religiooni, evolutsiooni ja nii edasi.

Eksistentsiaalne ängistus

Kui hirmu võib defineerida kui hirmu konkreetse ohu ees, siis ahastus on hirm iseenda ees, ärevus oma tegude ja otsuste tagajärgede pärast, hirm lohutuseta eksistentsi ees, hirm teha korvamatut kahju, sest ei ole vabandusi, õigustusi ega lubadusi. Eksistentsiaalne ahastus on teatud mõttes kõige lähedasem asi vertigo'le.

Eksistentsialismi liigid

Ütlesime, et Abbagnano sõnul on erinevatel eksistentsialismidel ühine eesmärk analüüsida inimeksistentsi, kuid nad erinevad oma eelduste ja järelduste poolest. Vaadakem seda lähemalt.

Religioosne või kristlik eksistentsialism

Kristliku eksistentsialismi eelkäijaks on taanlane Søren Kierkegaard. See põhineb subjekti eksistentsi analüüsile teoloogilisest vaatenurgast. Kristliku eksistentsialismi jaoks on universum paradoksaalne. Ta mõistab, et subjektid peavad suhtuma Jumalasse sõltumata moraalinõuannetest, kasutades täielikult oma individuaalset vabadust. Selles mõttes on inimenepeab seisma silmitsi otsuste tegemisega, mis on protsess, millest tuleneb eksistentsiaalne ahastus.

Selle tähtsamate esindajate hulka kuuluvad lisaks Kierkegaardile: Miguel de Unamuno, Gabriel Marcel, Emmanuel Mounier, Karl Jaspers, Karl Barth, Pierre Boutang, Lev Shestov, Nikolai Berdjajev.

Ateistlik eksistentsialism

Ateistlik eksistentsialism lükkab tagasi igasuguse metafüüsilise õigustuse eksistentsile ja on seetõttu vastuolus kristliku eksistentsialismi teoloogilise perspektiiviga ja Heideggeri fenomenoloogiaga.

Ilma metafüüsika või progressita tekitavad nii vabaduse teostamine Sartre'i mõistes kui ka eksistentsiaalsus vaatamata eetilisele püüdlusele ning inimlike ja sotsiaalsete suhete väärtustamisele rahutust. Nii avab ateistlik eksistentsialism ukse arutelule olematusest, hüljatuse või abituse ja rahutuse tundest. Kõik see kontekstis, kuseksistentsiaalset ahastust, mis on juba kristlikus eksistentsialismis sõnastatud, kuigi teiste põhjendustega.

Ateistliku eksistentsialismi esindajatest on kõige silmapaistvamad Simone de Beauvoir, Jean Paul Sartre ja Albert Camus.

Sind võib huvitada ka: Simone de Beauvoir: kes ta oli ja tema panus feminismi.

Eksistentsialismi ajalooline kontekst

Eksistentsialismi tekkimine ja areng on tihedalt seotud Lääne ajaloo protsessiga. Selle mõistmiseks tasub seega mõista konteksti. Vaatame.

Eksistentsialismi taust

18. sajandil toimus kolm olulist nähtust: Prantsuse revolutsioon, tööstusrevolutsioon ja valgustusajastu areng, filosoofiline ja kultuuriline liikumine, mis propageeris mõistust kui universaalset põhimõtet ja eluhorisondi alust.

Valgustusajastu nägi teadmistes ja hariduses mehhanisme, mis vabastaksid inimkonna fanatismist ja kultuurilisest mahajäämusest, mis tähendas teatavat eetilist ümberrelvastumist, mida propageeriti mõistuse universaalsusest lähtuvalt.

Kuid juba 19. sajandist alates oli läänemaailmas selge, et need lipukesed (mõistus, industrialiseerimise majanduslik progress, vabariiklik poliitika jne) ei suutnud takistada läänemaailma moraalset dekadentsi. 19. sajandil sündisid seetõttu mitmed kaasaegse mõistuse suhtes kriitilised liikumised, nii kunstilised kui ka filosoofilised ja kirjanduslikud.

Vt ka Dostojevski "Kuritegu ja karistus".

20. sajand ja eksistentsialismi sõnastamine

Eelmiste sajandite majanduslike, poliitiliste ja mõttesüsteemide ümberkorraldamine, mis tõotasid ratsionaalset, moraalset ja eetilist maailma, ei andnud oodatud tulemusi. Selle asemel järgnesid maailmasõjad, mis on ilmselged märgid Lääne moraalse dekadentsi ja kõigi selle vaimsete ja filosoofiliste põhjenduste kohta.

20. sajandi eksistentsialistid, kes elasid läbi Teise maailmasõja, seisid silmitsi abstraktsetel väärtustel põhinevate moraali- ja eetikasüsteemide dekadentsiga.

Kõige esinduslikumad autorid ja teosed

Eksistentsialism sai alguse väga varakult, 19. sajandil, kuid vähehaaval muutis ta oma suundumusi. Nii on eri põlvkondade autorid, kes lähtuvad erinevast vaatepunktist, mis on osaliselt tingitud nende ajaloolisest ajast. Vaatleme siinkohal kolme kõige esinduslikumat.

Søren Kierkegaard

Søren Kierkegaard, 1813. aastal sündinud ja 1855. aastal surnud taani filosoof ja teoloog, on autor, kes avas tee eksistentsialistlikule mõtlemisele. Ta oli esimene, kes postuleeris, et filosoofia peab vaatlema üksikisikut.

Kierkegaardi jaoks peab indiviid leidma tõe iseendas, väljaspool ühiskondliku diskursuse määranguid. See on vajalik tee, et leida oma kutsumus.

Seega liigub Kierkegaard subjektiivsuse ja relativismi suunas, kuigi ta teeb seda kristlikust vaatenurgast. Tema silmapaistvamate teoste hulka kuuluvad järgmised teosed Häda mõiste y Hirm ja värisemine .

Friedrich Nietzsche

Friedrich Nietzsche oli 1844. aastal sündinud ja 1900. aastal surnud saksa filosoof. Erinevalt Kierkegaardist lükkas ta üldiselt tagasi igasuguse kristliku ja religioosse maailmavaate.

Nietzsche kuulutab jumala surma, analüüsides lääne tsivilisatsiooni ajaloolist arengut ja selle moraalset dekadentsi. Ilma jumala või jumalateta peab subjekt ise leidma elu mõtte ja selle eetilise õigustuse.

Nietzsche nihilism relativiseerib ühtse absoluutse väärtuse transtsendentsuse, kuna see ei suuda anda ühtset vastust tsivilisatsioonile. See annab viljaka pinnase uurimistööle ja otsingutele, kuid toob kaasa ka eksistentsiaalset ahastust.

Tema kuulsamaid teoseid on järgmised: Nõnda räägib Zarathustra y Tragöödia sündi .

Simone de Beauvoir

Simone de Beauvoir (1908-1986) oli filosoof, kirjanik ja õpetaja, kes oli 20. sajandi feminismi üks juhtivaid esindajaid. Tema kõige esinduslikumad teosed on järgmised. Teine sugu y Murtud naine .

Jean-Paul Sartre

Jean-Paul Sartre, kes sündis Prantsusmaal 1905. aastal ja suri 1980. aastal, on 20. sajandi eksistentsialismi kõige sümboolsem esindaja. Ta oli filosoof, kirjanik, kirjanduskriitik ja poliitiline aktivist.

Sartre määratles oma filosoofilist lähenemist kui humanistlikku eksistentsialismi. Ta oli abielus Simone de Beauvoiriga ja sai 1964. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Ta on kõige paremini tuntud oma triloogia kirjutamisega Vabaduse teed ja romaan Iiveldus .

Albert Camus

Alberta Camus (1913-1960) oli filosoof, esseist, romaanikirjanik ja näitekirjanik, kelle tähtsamate teoste hulka kuuluvad järgmised: Välismaalane , Katk , Esimene mees , Kirjad saksa sõbrale .

Teid võib huvitada ka: Albert Camus' "Võõras".

Miguel de Unamuno

Miguel de Unamuno (1864-1936) oli Hispaanias sündinud filosoof, romaanikirjanik, luuletaja ja näitekirjanik, kes on tuntud kui üks 98. põlvkonna tähtsamaid tegelasi. Rahu sõjas , Udu , Armastus ja pedagoogika y Tädi Tula .

Muud autorid

Kriitikud peavad paljusid autoreid eksistentsialistideks nii filosoofilisel kui ka kirjanduslikul tasandil. Paljusid neist võib oma põlvkonna järgi pidada selle mõtteviisi eelkäijateks, teised aga on tekkinud Sartre'i ideedest.

Eksistentsialismi teised olulised nimed on kirjanikud Dostojevski ja Kafka, Gabriel Marcel, hispaanlane Ortega y Gasset, Leon Chestov ja Sartre'i abikaasa Simone de Beauvoir ise.

Sind võib huvitada ka:

• 7 olulist Jean-Paul Sartre'i teost.
• Eksistentsialism on Jean-Paul Sartre'i humanism.